Saturday, August 30, 2014

"Sinine on sinu taevas" - Mihkel Raud

71.

Pealkiri: "Sinine on sinu taevas"

Autor: Mihkel Raud

Leheküljed: 254

Raamatust: Põnevusromaani «Sinine on sinu taevas» tegevus leiab aset tänapäeva Eestis. Elanikke tabab ootamatu terrorilaine. Tegevuse keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik.

Arvamus: Raua sõnakasutus on natukene ebatavaline ja raskesti loetav. Tihti jääb lause mõte arusaamatuks, kui just viis korda üle ei loe. Alguses tundus raamat igav, kuid paarikümne lehe pärast päris naljakas. Lõpplahendus jäi veidi lahtiseks, aga see oli isegi positiivne. Sai ise edasi mõelda. Idee samuti äge ning sellise põnevusromaani kohta üpris hea, sest üldiselt ma neist väga palju ei ootagi.

Hinnang: 7/10


"Goldengrove" - Francine Prose

70.

Pealkiri: "Goldengrove"

Autor: Francine Prose

Leheküljed: 275

Raamatust: At the centre of Francine Prose´s profoundly moving new novel is a young girl facing the consequences of sudden loss after the death of her sister. As her parents drift towards their own risky consolations, thirteen-year-old Nico is left alone to grope towards understanding and clarity, falling into a seductive, dangerous relationship with her sister´s enigmatic boyfriend. Over one haunted summer, Nico must face that life-changing moment when children realize their parents can no longer help them. She learns about the power of art, of time and place, the mystery of loss and recovery. But for all the darkness at the novel´s heart, the narrative itself is radiant with the lightness of summer and charged by the restless sexual tension of teenage life.

Arvamus: Tegu oli väga ilusa raamatuga, kuid oleksin enamat oodanud tegevusest. Pigem oli see täis tundeid ja emotsioone ja mõtteid, kuid tegevusest jäi puudu. Samas oli raamatus palju häid mõtteterasid ja autor valdas kindlasti ka teemat. Mõnus lihtne ja südamlik lugemine. Olen rahul, et selle raamatu endale ostsin.

Hinnang: 8/10



pilt: apollo.ee

"Kasuisa" - Adeele Rass

69.

Pealkiri: "Kasuisa"

Autor: Adeele Rass

Leheküljed: 128

Raamatust: 16-aastase Clarissa elu võtab kannapöörde, kui tema vanemad lahutavad. Tüdruku ema ellu ilmub uus mees, kes on kahepalgeline, ropp ning vägivaldne. Sissekolinud Peeter tungib iga päevaga üha enam noorukese privaatsusesse ja järjepideva ahistamisega hävineb Clara hingerahu. Korralik ja kohusetundlik tütarlaps loodab saada abi oma armsalt emalt, kuid viimane ei usu enda lapse ühtki sõna. Käesolev teos peegeldab meie ühiskonnas probleemi, millest valju häälega julgevad kõneleda vaid üksikud – katkine peremudel vägivaldsete kasuvanematega.

Arvamus: Sisu on kindlasti aktuaalne teema ja noortel on sellest ka põnev lugeda, kuid raamat oleks võinud olla natukene paksem ja samuti oleks võinud rohkem tegevust toimuda. Sisu oli kohati ebaloogiline, liiga palju lihtlauseid ja sõnakorduseid ning lõpp oli ka päris tüüpiline.
Aga kuna see on autori esimene katsetus, siis ei tahaks liiga kriitiline olla. Loodaks lihtsalt, et järgmine raamat on tehniliselt parem ja sisu läbitöödeldud.

Hinnang: 4/10


"Surmav arsenal 2: Tuhast linn" - Cassandra Clare

68.

Pealkiri: "Surmav arsenal 2: Tuhast linn"

Autor: Cassandra Clare

Leheküljed: 376

Raamatust: Täieõiguslikuna varjuküttide sekka astunud Clary teeb lähemalt tutvust maailmaga, mis seni oli jäänud tema pilgu eest varjule. Tüdruku sõprade hulka kuulub nüüd libahunte ja vampiire ning tema saatusesse sekkuvad ootamatul moel haldjad. See maailm, kus miski pole selline, nagu näib, pakub paraku järjest uusi mõistatusi. Kelle veri voolab Clary ja Jace'i soontes? Kust on pärit võimed, mis neis ühtäkki ilmnevad? Kas Valentine on ohtlik hullumeelne või korrumpeerunud varjukütiladviku vastu võitlev aatemees? Mida teha, kui peale deemonite tuleb noortel võidelda ka omaenda tunnete vastu? Autor hoiab lugejaid endiselt kütkeis.

Arvamus: Kui esimene osa oli täiesti loetav, siis see kiskus väga igavaks ja oli vaja ennast sundida, et üldse viitsiksin lõpuni lugeda. Kõigile, kellele selline üleloomulik action meeldib, kindlasti võiksid seda lugeda (ja ka põnevaks pidada), aga mind pole kunagi huvitanud mootorratastel sõitvad vampiirid või ruunid, mis sinu naha hetkega terveks ravitseda. Pealegi venis kogu lugu tohutult ja nagu ei jõudnudki kuhugi välja. Peale mõna tegelase müstilise surma ja muundumise ei toimunud suurt midagi.
Siiski ilmselt loen ka selle sarja teised raamatud ära.

Hinnang: 7/10


"Apteeker Melchior ja timuka tütar" - Indrek Hargla

67.

Pealkiri: "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

Autor: Indrek Hargla

Leheküljed: 432

Raamatust: Tallinn anno Domini 1422. Apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarja järjekordse romaani sündmustiku keskmes on kaks keskaegset tallinlannat – nooruke timuka tütar Wibeke Bose ja kaupmeheproua Else Werdynchusen. Nad mõlemad on linnarahva seas pisut tõrjutud; üks seepärast, et tema isa on timukas, teine sellepärast, et on võõramaalane ja valitseb oma majapidamist võimukamalt, kui teistel Tallinna prouadel kombeks.

Neid seob aga üks mõistatuslik noormees Steffen, keda Wibeke põetab ja kes hiljem satub elama emand Else majja. Steffenit on tahetud tappa ja ta on kaotanud oma mälu, ta ei mäleta ei oma vanemaid, ei nime ega põhjust, miks ta Tallinnasse on tulnud. Ja ta ei tea ka oma raevuka vaenlase nime, kes teda halastamatult jahib, tappes kõik, kes Steffeni saladuse kohta midagi teada võivad. Melchior käib aga visalt nähtamatu mõrtsuka jälgedel...

Arvamus: Järjekordselt väga-väga põnev osa. Suurepäraselt vaimukad tegelased, ootamatud sündmused ja ootusärevus. Kahtlemata on tegu üleüldse parimate krimikatega, mida ma lugenud olen. Lõpplahendus on ootamatu ja mõistatamist on igaühele küllaga.
Kindlasti kavatsen ka järgmised osasid lugeda.

Hinnang: 10/10


"Kui tuvid kadusid" - Sofi Oksanen

66.

Pealkiri: "Kui tuvid kadusid"

Autor: Sofi Oksanen

Leheküljed: 319

Raamatust: «Kui tuvid kadusid» on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed «Stalini lehmad» ja «Puhastus», räägib ka «Kui tuvid kadusid» poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Arvamus: Idee oli suurepärane ja kindlasti peegeldas ka superhästi Teise maailmasõja aegset Eestit, kuid ehk oli teostus liiga keeruliseks aetud. Mul pole midagi aeg-ajalt keeruliste raamatute vastu ja ka sellest ma sain väga hästi aru, kuid ma arvan, et mõned kohad oleksid võinud olla veidi konkreetsemad - just selleks, et inimesed, kes ei salli keerulisi raamatuid, seda nauditavalt lugeda suudaksid.
Tegelased olid taaskord ägedad (nagu Oksaneni puhul ikka) ja ta stiil oli endiselt tuntav. Ideaalne lugu sellest, et alati lihtsalt ei saa võita, ükskõik, mida sa ka ei teeks. 
Lugemist väärt!

Hinnang: 9/10


"Minu Tõkyõ" - Maarja Yano

65.

Pealkiri: "Minu Tõkyõ"

Autor: Maarja Yano

Leheküljed: 292

Raamatust: Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea. Hetkest, kui loobusin kohustusest Tōkyōt armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt «Jaapani poiss aastaks« lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse. Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.

Arvamus: Mulle väga meeldis. Jaapanlased on väga armsad ja veidrad ja koomilised ning mingil omal moel ka eestlastega täitsa sarnased. Raamat oli mõnusalt paks, hästi kirjutatud ja niisama põnev lugemine. Pole kunagi eriline jaapanikultuuri austaja olnud, kuid see raamat pani mu suhtumist nii mõnessegi Jaapani-asja muutuma.

Hinnang: 8/10


"Minu Kolumbia" - Ave Ungro

64.

Pealkiri: "Minu Kolumbia"

Autor: Ave Ungro

Leheküljed: 184

Raamatust: Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis «papagoi«) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!

Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla «ei saagi Kolumbiast üle«. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe. Ave Ungro

Arvamus: Kuidagi eriliselt meeldejääv polnud, aga hästi kirjutatud, kohati vaimukas ja niisama tore lugemine. Siiski mitte lemmik. Üldiselt jätavad Lõuna-Ameerika riigid mind üsna külmaks, aga kellele meeldib, sellele ka kindlasti tore lugemine.

Hinnang: 7/10