Tuesday, July 29, 2014

"Minu Albaania" - Helmi Vela

63.

Pealkiri: "Minu Albaania"

Autor: Helmi Vela

Leheküljed: 224

Raamatust: Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse. Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud. Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus. Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni... kuni käisin ära ka surmasuus.
Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan

Arvamus: Mulle vist ei hakka mitte iial kohale jõudma, kuidas ükski inimene laseb endaga nii käituda. Lugedes neid ridu, kus Helmi abikaasa talle julmalt peksa andis, tekkis mul suur tahtmine oma seitse asja pakkida, ise Albaaniasse sõita ja sellele mehele panniga vastu pead virutada või siis kirvega. Hehe.
Samas on väga tore, et Helmi julges oma lugu jagada, sest see on kahtlemata üks põnevamaid (ja õpetlikemaid) lugusid "Minu sarjast", mida ma lugenud olen. Kogu selle loo taustal on ka piisavalt informatsiooni Albaania elust, traditsioonidest ja kultuurist.

Hinnang: 8/10


"Punk ei ole surnud" - Hugo Vaher

62.

Pealkiri: "Punk ei ole surnud"

Autor: Hugo Vaher

Leheküljed: 184

Raamatust: On 80ndate aastate teine pool. Esimest aastat keskkoolis õppiva Toomase punkbänd otsib lauljat. Laulja nad saavad. Koos uue bändiliikmega kaasneb aga palju muudki, mis muudab Toomase ja tema sõprade elu põnevamaks kui filmis.

Medvetski pani suitsu ette. Süütas selle demonstratiivselt ja puhus mulle pahvaku näkku.
“Teete ka?”
“Ma ei tea, andke siis.” Ma pidin ühe suitsu tegema.
“Millal te esimest korda vahekorras olite, rääkige. Kui kaua te juba niimoodi seda porduelu elate?” päris mees absoluutselt külma olekuga.

Arvamus: Väga lõbus raamat ja kahtlemata kirjeldas 80ndate punki üsna täpselt. Selgusetuks jäi, kas tegu oli väljamõeldise või tõesti sündinud looga. Samuti oleks võinud raamat veidi paksem olla. Muidu lihtne ja humoorikas lugemine nõukaajast.

Hinnang: 7/10

pilt: apollo.ee

"The Secret Dreamworld of a Sopaholic" - Sophie Kinsella

61.

Pealkiri: "The Secret Dreamworld of a Sopaholic"

Autor: Sophie Kinsella

Leheküljed: 320

Raamatust: Rebecca Bloomwood on ajakirjanik. Töö ajal räägib ta teistele, kuidas oma raha kasutada, aga... oma vaba aega veedab ta shoppamisega.Ta teab, et peaks arutu shoppamise lõpetama, aga ta ei saa, kuigi püüab. Kõik vabandused, mis ta välja mõtleb, lähevad aina fantastilisemaks. Küsimus ongi selles, kas ta suudab oma unistustemaailmast pääseda või ei?

Arvamus: Üldiselt, kui raamatu kaanele on kirjutatud, et tegu on ülinaljaka teosega, siis mu esimene mõte on kohe selles kahtlema hakata. Minu üllatuseks oli see raamat tõesti naljakas ehkki lõpupoole hakkas see huumor juba liiga korduvaks muutuma.
Lugu ise on tegelikult tõsine, kuigi ei tundu seda. Peategelane Rebecca on täiesti äärmusest äärmusesse inimene, kelle mõtlemisvõime näib minutite jooksul muutuvat - kord paistab ta nagu naiivne lollike ja siis jälle enesekindel tark noor naine.
Minu jaoks olid kõige lõbusamad pangast saabunud kirjad, mis üritasid Rebeccale selgitada, et koera surm ei ole piisav põhjus mitte oma arveid tasuda.
Antud raamat on olemas ka eesti keeles, kuigi 100 lehekülge paksemana.

Hinnang: 8/10

pilt: apollo.ee

"Põrgulikud lõpuõhtud" - Meg Cabot, Stephenie Meyer, Michele Jaffe, Kim Harrison, Lauren Myracle

60.

Pealkiri: "Põrgulikud lõpuõhtud"

Autorid: Meg Cabot, Stephenie Meyer, Michele Jaffe, Kim Harrison, Lauren Myracle

Leheküljed: 252

Raamatust: Kogumikus «Põrgulikud lõpuõhtud» näitavad menukad noorteromaanide autorid, teiste seas Stephenie Meyer «Videvik» ja Meg Cabot «Printsessi päevikud» lõpuõhtut hoopis uuest, paranormaalselt halvast küljest. Need viis lugu, kus seiklevad vampiiri järglased ja deemonitega võitlevad inglid, on tõeliselt lõbusad. Pole vaja rentida limusiini ega korsetti – lõpuõhtu peab lihtsalt olema põrgulikult seksikas ja hirmsalt lõbus. Lood:
Meg Cabott «Vampiiritapja tütar»
Lauren Myracle «Lillekimp»
Kim Harrison «Madison Avery ja hall vikatimees»
Michele Jaffe «Sada suudlust»
Stephenie Meyer «Põrgu maa peal»

Arvamus: Ega ma sellest raamatust eriti palju ei oodanud - tavalised tiinekate lood lihtsalt meelelahutuseks + väga odav hind panid mind seda ostma. Aga ma üllatusin üsna positiivselt, sest tegu oli täitsa toreda noortekaga, mis sisaldas mitut lõbusat lugu. Meg Cabott'i stiil oli tõeliselt ära tuntav ja ka Meyeri loo lõpplahendus ei tulnud suure üllatusena. Eriti positiivselt üllatas mind juba teistkordselt Myracle - tegu on suurepärase autoriga!

Hinnang: 7/10


"Minu Toba" - Mirjam Johannes

59.

Pealkiri: "Minu Toba"

Autor: Mirjam Johannes

Leheküljed: 232

Raamatust: Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris Toba indiaanlased ei ole aga ei ilusad ega glamuursed, neil ei ole uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Ei neid ega ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.

Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.

Arvamus: Mind jättis see lugu suhteliselt külmaks ja autori stiil ei olnud ka just kuigi meelepärane. Ma sain küll palju teada vabatahtlikest, nende iseloomudest ja veidrustest, kuid ülimalt vähe Tobast, traditsioonidest ja kohalikust elust. Autor korrutas ühtesid ja samasid fakte pidevalt ja kogu raamat ajas mind kohati haigutama.
Tõsi, autor on alles väga noor inimene ja seetõttu võib selle kirjutamispoole täielikult andeks anda, aga ka sisu oli minu arvates kuidagi nigel.

Hinnang: 6/10


"Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" - Indrek Hargla

58.

Pealkiri: "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Autor: Indrek Hargla

Leheküljed: 311

Raamatust: Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.

Arvamus: Kui sama sarja teine osa oli küll päris tore, kuid ei tundunud nii põnev, siis esimene osa on küll hiilgav ja ma üldse ei imesta, et sellest nii mitu trükki on välja antud. Raamat on omal veidral moel väga humoorikas, peegeldab kindlasti keskaegse Tallinna elu ja mis põhiline - on nii põnev, et hetkeksi ei hakka igav. Melchior on minu jaoks üks kõige sümpaatsemaid kriminaalromaanide kangelasi läbiaegade.

Hinnang: 10/10


"Varjumaa" - Alyson Noel

57.

Pealkiri: "Varjumaa"

Autor: Alyson Noel

Leheküljed: 360

Raamatust: Ever ja Damen on veetnud koos lugematul hulgal eelmisi elusid ning saanud võitu maailma süngeimatest vaenlastest, et igavesti koos olla. Aga just siis, kui nende kauaoodatud saatus viimaks käeulatusse jõuab, tabab Damenit võimas needus, mis võib kõik hävitada. Nüüd võib ainult üks käepuudutus või õrn suudlus tuua kohemaid kaasa surma ja pagendada Dameni Varjumaale. Püüdes meeleheitlikult Damenit needuse küüsist päästa, süüvib Ever võlukunsti ning abi saabub ootamatust allikast – Jude’i-nimeliselt surfarilt.
Kuigi Ever ja Jude on alles äsja kohtunud, tundub poiss kummaliselt tuttav. Ever on küll lubanud Damenile surmatunnini truu olla, kuid teda köidab ka Jude – võlukunstioskuste ja salapärase minevikuga populaarne rohesilmne poiss. Ever on alati uskunud, et Damen on tema hingesugulane ja ainus tõeline armastus ning seda usub ta endiselt. Aga kui Damen tõmbub eemale, et neid päästa, saavad Ever ja Jude üha lähedasemaks ning see paneb Everi armastuse Dameni vastu proovile...
Lisaks romaanidele „Igavesti“ ja „Sinine kuu“ on Alyson Noëlilt ilmunud veel seitse raamatut. Ta elab Californias Laguna Beachil ning töötab järgmise Surematute sarja raamatu kallal.

Arvamus: Mul on kõik sedasorti noortekate sarjad peas sassis ja iga kord, kui uut osa lugema hakkan, pean päris korralikult ajusid pingutama, et midagi aru saada. Konkreetne sari ei ole minu jaoks algusest peale midagi erilist olnud. See on just midagi sellist, mida sa ei suuda lugemata jätta, kuid siis pööritad oma ette silmi ja naerad. Kui tobe! Kõik tegelased on pisut kiiksuga ja napakad ning minu arvates ka üsna naiivsed ja rumalad. Teismeliste igavene armastus (mis alati paarikümne lehega kuidagi ära hajub, kergelt purustatav on) pakub ka alati nalja.

Hinnang: 5/10

pilt: rahvaraamat.ee



Monday, July 7, 2014

"Surmav arsenal 1.osa: Luude linn" - Cassandra Clare

56.

Pealkiri: "Surmav arsenal 1.osa: Luude linn"

Autor: Cassandra Clare

Leheküljed: 413

Raamatust: Kui viieteistkümneaastane Clary Fray läheb oma kodulinnas New Yorgis klubisse nimega Pandemonium, satub ta seal mõrva tunnistajaks – ja selle mõrva sooritavad kolm teismelist, kes on kaetud kummaliste tätoveeringutega ja kel on kaasas imelikud relvad. Ja siis haihtub surnukeha jäljetult õhku. Politsei kutsumisel pole erilist mõtet, kui selgub, et keegi peale Clary mõrvareid ei näe ning sellest, et inimene on surnud, pole jälgegi, isegi mitte veretilgakestki maas. Ja kas see, kes suri, oli üldse inimene?

Nii kohtub Clary esimest korda varjuküttidega, sõdalastega, kes on pühendunud Maa deemonitest vabastamisele. See on ka tema esimene kohtumine Jace'iga, noormehega, kes näeb välja nagu ingel ja käitub nagu kaabakas. Peagi kistakse Clary Jace'i maailma, kui tüdruku ema kaob ning teda ennast ründab deemon. Kuid miks peaksid deemonid üldse Clary ja tema ema vastu huvi tundma? Ja miks Clary varjukütte näeb? See küsimus huvitab paljusid…

Arvamus: Eks see tundus kohe algusest peale selline väga tuttava sisuga lugu ja ega ma ka palju ei eksinud. Jälle on kohal pahad deemonid ja head sõdalased, kes ainult 15-16aastaselt suudavad igasuguseid elukaid paljakäsi tappa, aga seevastu on raamat hästi kirjutada ja ka imekombel hästi tõlgitud. Kergelt naljakas, mõnusate tegelastega (kelle omavaheline seotus on liiga läbinähtav) ja aeg-ajalt ka kergelt närvekõdivat.
Kavatsen ka teised osad läbi lugeda.

Hinnang: 8/10


"Minu Keenia" - Janika Tamm

55.

Pealkiri: "Minu Keenia"

Autor: Janika Tamm

Leheküljed: 348

Raamatust: Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline. Keenias on igaühel oma lugu. Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas «silmanaine» on vaid üksikud näited.

Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
Janika Tamm

Arvamus: "Minu Keenia" on mu absoluutne lemmik sellest sarjast ja seetõttu lugesin seda ka teist korda. Emotsioonid on endiselt samas nagu eelmises arvustuses.

Hinnang: 10/10


"Õigus vaikida" - Jamie Denton

54.

Pealkiri: "Õigus vaikida"

Autor: Jamie Denton

Leheküljed: 277

Raamatust: Laurel Jennings on kunstiteoste restaureerimises asjatundja, aga kohtusüsteemis võhik. Kui tema äripartner Jonathan Linton leitakse tapetuna ja Laurelile esitatakse süüdistus jõhkras mõrvas, vajab ta asjatundlikku abi. Kuna Lintonite perekond kasutab kättemaksuks kogu oma mõjuvõimu, on ainsana Laurelit nõus esindama tema endine kallim.
Damon lahkus LA maakonnna prokuratuurist pärast seda, kui tema peatunnistaja kurikuulsa narkoparuni kohtuasjas teel tunnistajakaitsesse maha lasti. Laureli kaitsmine on Damoni põhiline eesmärk – isegi kui naine on selge sõnaga öelnud, et Damon on viimane, keda ta enda esindajaks soovib.
Äärmiselt juhuslik avastus paiskab Damoni ja Laureli vandenõurägastikku, mis võib raputada kunstimaailma alustalasid – sõna otseses mõttes surmavate tagajärgedega. Kuna neil pole peale teineteise kellegi poole pöörduda, avastavad Laurel ja Damon, et kirg, mis kunagi nende vahel leegitses ja nüüd taas lõkkele lööb, on ohtlik, sest Jonathani mõrva taga on reetmine – ja laibavirnad muudkui aga kasvavad.
Et kaitsta tulevikku ja jätta minevik seljataha, peavad Laurel ja Damon ühte heitma, rahulikuks jääma ning jõudumööda vaikima ...

Arvamus: Selline tüüpiline naistele mõeldud krimikas - rohkem armastust, tundeid ja värvikaid armatsemisdetaile kui kuritegevust. Muidu poleks raamatul ehk väga vigagi olnud, kuid minu arvates oli tõlge lihtsalt kohutav. Lause ülesehitus, veidrad liited sõnade lõpus... Vahel kõva häälega lugedes läks mul lause mõte kaduma ja pidin mitu korda üle lugema.
Lõpp kiskus ka igavaks.

Hinnang: 6/10


"Õhk riisiterade vahel ehk kaheksa aastat Jaapanis" - Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis

53.

Pealkiri: "Õhk riisiterade vahel ehk kaheksa aastat Jaapanis"

Autorid: Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis

Leheküljed: 240

Raamatust: Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps.

Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. «Õhk riisiterade vahel» pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Arvamus: Polnud ammu ühtegi reisi-lugu lugenud ja siis jäi raamatukoguriiulis silma see raamat. Meenus kohe, kuidas kunagi üks tuttav seda raamatut soovitas ja otsustasingi selle läbi lugeda.
Alguses suhtusin veidi kahtlustavalt - ahaa, ilmselt üks raamat täistopitud sporti ja siis näpuotsaga ehk veidi Jaapanit ka, aga eksisin sügavalt. Tegu oli väga humoorikalt kirjutatud ja värvika sisuga looga, mis mulle väga meeldis. Just nagu tutvustuses lubatud - soe, südamlik ja naljakas.

Hinnang: 10/10


"Sherlock Holmesi seiklused" - Arthur Conan Doyle

52.

Pealkiri: "Sherlock Holmesi seiklused"

Autor: Arthur Conan Doyle

Leheküljed: 271

Raamatust: «Mul on meeldiv täheldada, Watson, et te olete senini mõistnud tõde, et neis meie juhtumite ülestähendustes, mis te olete lahkelt kirja pannud ning, ma pean ütlema, vahetevahel ka ilustanud, ei ole te esile toonud mitte niivõrd paljusid cause célebré'sid ja sensatsioonilisi kohtuprotsesse, milles ma olen osalenud, vaid pigem juhtumeid, mis võisid olla küll iseenesest tühised, kuid andsid sellegipoolest võimaluse kasutada neid järelduste tegemise ja loogilise sünteesi võimeid, mida ma olen oma tegevusalal eriti arendanud.»
Sherlock Holmes

Sisukord:
Saateks
Skandaal Böömimaal
Punapeade liit
Kadunud peigmehe juhtum
Boscombe'i oru mõistatus
Berülldiadeemi mõistatus
Inseneri pöidla mõistatus
Kõrgest soost poissmehe mõistatus
Punaste pöökide mõistatus
Viis apelsiniseemet
Viltuse suuga mees
Sinise granaatkivi mõistatus
Tähnilise lindi mõistatus

Arvamus: Oli jälle väga mitmeid tähelepanuväärseid ja humoorikaid lugusid. Lugemine sujus kiiresti (hoolimata sellest, et luges terve raamatu kõva häälega sõbrannale ette) ja sai ka ise kaasa nuputada. Kvaliteetne ja väärt ajaviide.

Hinnang: 9/10


"Hirmu org. Nelja märk" - Arthur Conan Doyle

51.

Pealkiri: "Hirmu org. Nelja märk"

Autor: Arthur Conan Doyle

Leheküljed: 253

Raamatust: «Mu vaim mässab tardumuse vastu, Watson,» ütles Sherlock Holmes. «Andke mulle probleeme, andke mulle tööd, andke mulle kõige segasem salakiri, kõige keerulisem analüüs, ja ma olen oma sõiduvees. Ma põlgan olesklemise töntsi rutiini. Ihkan vaimset erutust. Seepärast valisingi endale nii iseäraliku elukutse või pigem lõin selle»

Arvamus: Arvasin, et tegu on lühijuttudega, aga siiski oli kaks pikemat lugu. (Millest, tõsi, oleks võinud ju pealkirja lugedes aru saada). Mõlemad lood olid väga põnevad, aga "Hirmu org" meeldis mulle isiklikult rohkem. Väga kavalalt lahendatud lugu.
Kui norida, siis võiks öelda, et need lood ei sisalda kuigi palju Sherlock Holmesi, vaid on pikemad jutustused teatud kuriteo ajaloost.
Sellegipoolest on Doyle'i detektiivilood mulle väga südamelähedased.

Hinnang: 9/10


"Minevik olevikus" - Ene Sepp

50.

Pealkiri: "Minevik olevikus"

Autor: Ene Sepp

Loetud sel aastal teist korda. Arvustus siin.